Eks ole ikka nii, et hormoonid mõjutavad meie elu üsnagi mõõtmatul määral ja adrenaliini eriskummaline toime võib panna tegema asju, mis esmapilgul tunduvad ületamatult keerulised, hirmutavad või ebareaalsed. Peale adrenaliini on muidugi ka teisi hormoone, näiteks on endorfiinid, imetabased õnnehormoonid.
Oma 22. sünnipäeval sain endorfiinide üledoosi, sest sõbralikke soove, kallistusi ja uskumatuid kingitusi oli rohkem, kui oskaks oodata. Just ootamatud kingitused on need, mis teevad elu põnevaks ja väike üllatus purilennu näol oli täpselt üks nendest väikestest ootamatustest, mis kerge lennu- ja kõrgusekartusega inimesele võib muige koos kerge paanikaga näole tuua. Halleluuja hormoonid, jäi vaid oodata suve saabumist, et oma purilendu realiseerida.
Emotsioonid olid laes juba lennu hommikul, sest ka laulupeo rongkäik oli samal päeval ja ootusärevus oli nii laulupeo kui ka lennu suhtes. Samas mingi reserveeritud teadlikkusega ei olnud ma hommikut ega ka lõunat söönud ning iseenesest ka korisev kõht meenutas, et miskit põnevat saab toimuma. Selle enesenäljutamise mõtte pani mulle pähe töökaaslane ekstremist, kes korra olevat purilendu teinud. Tema kogemused piirdusid sellega, et lennukijuht oli uurinud minu sõbralt, mida ta arvab pesumasinatest. Saanud sellele rahuldava vastuse, võtnud lennukijuht pähe pesumasinat imiteerida. Minu ekstremistist sõbra päev lõppes sellega, et too ootas parklas, millal tal parem hakkab, et saaks lennuväljalt koju tagasi sõita. Ma parem lihtsalt otsustasin mitte süüa. Tere tulemast korisev kõht.
Kella nelja paiku pärastlõunal jõudsin koos sõbrannaga lennuväljale, ilm oli pilvinemas ja ilmselt tunnike hiljem juba oleks vihma sadanud ning lend samahästi ära jäänud. See, mis edasi toimus, oli lihtsalt uskumatu avastusretk enda emotsioonide rajal.
Lennukijuht tegi mulle kiire instruktaaži lennuki ohutusest ning sellest, kuidas ohu korral katus eemaldada ja langevari avada, mis muidugi kerge lennuhirmuga inimesele mõjub ainult „rahustavalt”. Parim kogu selle jutu juures oli see, et meesterahvas kordas iga kahe lause tagant: „Midagi hullu ei juhtu, see ainult ohutuse mõttes!”
Noh ja ohutusest oli mul mingil hetkel täiesti ükskõik, sest aju ütles väga selgesti – midagi karta ei ole. Jutud sellest, et see on ilma mootorita lennuk ja liiga ebastabiilne, tundusid kuidagi võõrad antud situatsiooni kontekstis ja seda tõestas ka lend ise.
Oma sõbra kogemustest lähtudes ütlesin kohe ka lennukijuhile, et ärgu ta mulle okserattaid tehku. Ometigi umbes 3 minuti möödudes muutsin ma oma esialgset mõtet ja palusin tal siiski igasuguseid trikke teha. Iseenesest elu on lill ja kui juba lennata, siis juba nii, et need emotsioonid kannaksid edasi veel pikka aega.
Lennu kohta ei suuda ma midagi muud öelda, kui et ma pildistasin ja naersin kogu lennu aja, isegi siis, kui lennukijuht tegi surmasõlmesid ja muud peadpööritavat. Lihtsalt imeline! Emotsioonid, adrenaliin, taevas, lennuk! Lihtsalt perfektne.
Ja saanud siis sellistest emotsioonidest maitse suhu, võib vaid mõelda, mis seiklusi hing ihaldab ette võtta…
…järgmisena siis langevarjuhüpe.
Kingisaaja Tallinnast
*** 'Imeline tutvumislend purilennukiga' kinkekaart Kingitus.ee-s
*** 'Pöörane tutvumislend purilennukiga' kinkekaart Kingitus.ee-s
