Toidu maitsemine pilkases pimeduses

Õhtusöök pimedas koos pimeda giidiga annab elava ettekujutuse maailmast, kus pole ei koidukuma ega tähesära.

Elamuskingituste veebipood Kingitus.ee tõi enne pühadeaega välja pilkases pimeduses õhtusöögipakkumise. Aastaid tagasi suurimad Euroopa metropolid järjepanu vallutanud ja otsapidi Ameerikassegi jõudnud trend ei ole kindlasti gurmaanidele võõras. Eestis on eri restoranid seda varem serveerinud klientidele, kelle silmad on kinni kaetud/seotud, kuid igaüks teab, et pimesikumängus saab soovi korral ikka sohki teha.

Kottpimeda Tai restorani Krua tagumine saal Aia tänavas Tallinnas välistab igasuguse trikitamise. Kuna telefonid palutakse välja lülitada ja helendava displeiga kellad taskusse panna, on ainus valgusetäpp, mida silm pimedusega harjudes kinni püüdma hakkab, ettekandja night-vision-prillide infrapunalambike. See tulipunane tontlik silm meenutab Tai filmis „Onu Boonmee, kes mäletab oma eelmisi elusid” tegutsenud esivanemate vaimu, kes džunglisügavusest elavate tegemisi jälgis.

Usaldusliku atmosfääri loomisel on tähtis roll glaukoomi tõttu nägemise kaotanud giidil Julia Kabanoval, kes juhatab külalised lauda, õpetab veepudelit avama, vett klaasi valama ja pühendab meid kõiki nagu muuseas ka Tallinna ühistranspordi ja keeruliste ristmike, juhtkoerte iseloomude ja muidugi oma kahe väikese lapse kasvatamise erakordsesse maailma.

Enne eelroogade lauda jõudmist saab igaüks end veel proovile panna: Julia palub meil pisikestesse kotikestesse pandud toidu- ja maitseaineid „tuvastada”. Mis seal salata, kui nina ja kompimine ikka alt veavad, siis tuleb see köömen või rosmariin hamba all „läbi katsuda”. Esimese suupistevaliku puhul laseme ka sõrmed käiku: nii tundub söömisprotsess turvalisem. Algul ajab lausa naerma, kui suurt rolli nägemismeelega antav hinnang maitseelamuse juures mängib.

Pimedas on toidu lõhn mittemidagiütlev, maitse on mittemidagiütlev: tekstuuri erinevused tulevad küll esile, aga „krõmpsuv pudi” ei ole ju see, mille pärast restorani sööma minna!

Õnneks muutuvad tajud siiski iga käiguga paremaks, iga järgmine äratundmine („ingver!”, „pähkel!”, „porgand!”, „laim!”, „krevett!”) lisab enesekindlust. Küll aga kuluksid pärast esimest käiku marjaks ära märjad salvrätid, et sõrmi puhastada. Igaks juhuks tuleks tulevastelt einestajatelt siiski nende toidutalumatuse ja allergiate kohta täpsemalt järele pärida, sest pimedas ei ole tõesti võimalik toidu seest midagi ebasobivat „välja nokkida” ja taldrikuservale lükata.

Lõpuks, kui küünal lauda tuuakse, tuleb suure ehmatusena tõdemus, et oleme ruumis viibinud pea kaks tundi! Aeg tõesti lendab, kui olla nii keskendunud ühele tegevusele.

*Igalt kingitud õhtusöögilt läheb 5% Põhja-Eesti pimedate ühingule nägemispuudega inimeste tegevuse toetuseks. 

Väljavõte: http://www.epl.ee/news/lp/toidu-maitsemine-pilkases-pimeduses.d?id=65409660