Tandemhüpe langevarjuga - CHECK!

Mina, kes ma kardan kõrgust nagu tuld ja olen endale alati vandunud, et ma mittekunagimaailmas ei lähe tegema langevarjuhüpet, ei uskunud ma kuni selle hetkeni, kui ma lennukist alla hüppasin, et ma tõesti selle ära teen! Sõnades ei ole seda emotsiooni lihtsalt võimalik kirjeldada... Peale hüpet oli mul kindel siht silme ees - tahan veeeel!

Õnneks aga tegin ma tandemhüppe langevarjuga, mis tundus minu jaoks vähe turvalisem ja kindlam esimeseks korraks, sest tandemhüppel oled Sa turvaliselt instruktori külge kinnitatud ning maandutakse ühise langevarju all.

Hüpe leidis aset Raplamaal Kuusiku lennuväljal. Lennuväljale saabudes oli taevas vahelduva eduga kord pilves ja siis jälle siras päike. Ei saa ka muidugi mainimata jätta kõike seda, mis minu enda sees siras - ärevus, närvipinge, külmavärinad... mis on ka kõik loomulik ma arvan :) Kõik algas umbes 15 minutilise maapealse teoreetilise ettevalmistusega koha peal. Instruktor selgitas, kuidas tegutseda ja kuidas saada hüppest maksimaalset naudingut. Peale lühikest ülevaadet kinnitati mind rihmadega erikoolituse läbinud tandem-meistri külge, kellel omakorda oli seljas langevari.

Ja siis saabuski aeg lennukisse minna... Uskumatult kiiresti saabus see hetk, mil pidigi lennukist välja hüppama. Uksel seal niimoodi maa ja taeva vahel kõikudes tekkis küll kõhe tunne, et millesse ma nüüd end mässinud olen... Ma ei teagi, kuhu ma väljahüppe hetkel vaatasin, aga kindlasti mitte maa suunas. Silmi ma kinni ei pigistanud, ei julgenud vist. Esimesed hetked õhus olid jubedad - polnud veel tasakaalu paigas ja loperdasime küljelt küljele ja üldse oli tunne, et issand, ma nüüd päriselt olengi õhus ja kukun alla.

Täiesti kirjeldamatud tunded ja mõtted lendasid siis peast läbi. Mingil hetkel oli hirm justkui käega pühitud ja ma hakkasin asja nautima. Maa peal seletas instruktor, et lennukist välja hüpates pean ma endal rakmetest kinni hoidma ja kui ta mulle õlgadele koputab, siis võin käed õigesse lendamise asendisse viia. Ja siis saabuski see hetk... Rakmetest kinnihoidmine andis petliku turvatunde, et ma ju hoian kuskiltki kinni, mitte ei lenda niisama. Aga siis mõtlesin, et ma ei saa ju nii nõrk ka olla, et ei viigi käsi kõrvale! Järjekordne eneseületus ja kui juba rakmetest lahti sain, siis läksid käed ise sujuvalt õigesse asendisse. Jalgadega õnneks polnud mingit probleemi, need sain praktiliselt kohe peale väljahüpet korralikult kokku ja kõverdatud. Kuna mulle tundus see vabalangemise osa imelühike, siis ei saanud ma absoluutselt aru, kuidas on võimalik õhus veel mingeid kontrollitud liikumisi teha. Senimaani ei saa, kuigi tean, et me langesime 40 sekundit, enne kui instruktor varju lahti tegi.

Minu veerandtunnine lennureis toimus 3500 meetri kõrgusel - 40 sekundit VABALANGEMIST - mul oli võimalus tunnetada just seda, miks nimelt langevarjurid tegelevad oma hobiga ning 5 minutit varju all. Langevari avanes umbes 1300 meetri kõrgusel maapinnast ja langevarju juhtis ning kõrguse valikut ja maandumist viis läbi tandem-meister ise. Minu põhieesmärgiks jäi ainult hüpet ja vaadet nautida :) See oli... ma ei oskagi seletada, milline tunne ja elamus see oli. Unustamatu kogemus!

Lõpuks maandusimegi ilusasti lennuväljal! Esialgu oli püsti tõusmine üsnagi keeruline, kuna jalad värisesid all nagu kitsetallekesel. Hästi naljakas ongi see, et kui vari juba lahti oli, siis kadus igasugune hirm ära, mis võib-olla kuskil sügaval pesitses. Samas vari ju hõljus ka õhus ega olnud kuidagimoodi kuhugi turvaliselt kinnitatud... Aga neid tundeid vist ei saagi loogika abil seletada...

Adrenaliinilaks oli igatahes terveks päevaks garanteeritud - kriips oli kõrvuni ja veri vemmeldas sees.

Kes veel kahtleb, kas minna hüppama, siis kindlasti minge!!! See on uskumatu elamus, mis jääb eluks ajaks meelde. Minge ja te ei kahetse!

Liis